Leib-sai ja igiliikurid

Anna küsib leiba, annan leiva. Siis täpsustab, et valget leiba! Üks päev aga seletas, et issi sööb musta saia.

Kui Anna soostus esimest korda ilma toeta paar-kolm sammu tegema umbes aasta ja kolme-nelja kuuselt (jah, väga-väga hilja, ta lihtsalt pidi enne taolisi sooritusi olema pikalt treeninud), siis noorem piiga tahab kõike ja kohe. Ise veel õieti ei istugi, toe najal seistes vaarub kahtlaselt (ja pead on küll ja küll juba taotud), aga peas liigub mõte, et mis oleks, kui püstijalu liiguks mingi ime läbi näiteks emme juurest toolini ja vastupidi, endal jube õhinal nägu peas. Ja ta ei tahagi roomata või pikali olla. Vanem õde ees liigub ju kahel jalal. Oh seda ebaõiglust, et tema ei saa niimoodi vabalt ringi lasta! Energiat ja hääleregistreid on rohkem kui rubla eest.

Anu ja rändamine

Nädal - paar tagasi läks Anu ametlikult roomama. Või mis nii väga roomama, rohkem nagu aerutamine, see-eest hüpetega. Eriti siis, kui näeb miskit ahvatlevat asja. Aga vahepeal rändab niisama ka toas ringi. Näiteks eile õhtul vuras esikusse ja vaatas seal vaikselt ringi. Tavaliselt tähendab vaikus, et tehakse midagi, mida lapsed ei tohi teha. Seekord oli aga lugu ilmselt selline, et mind kusagil ta ei näinud ja kuulnud, aga turvatunnet ka vist juba paras hulk tekkinud ja huvitav oli kah, nii ta vaikselt seal koridoris neid rattaid piidles. Kui lähenesin, et uurida, kuis tal läheb, siis oli üllatusrõõm suur, et polegi üksi siin maailmas.

Anu sai eile 7kuuseks. Pirakas piiga on.